FOTOD | Montenegro on eestlaste uus lemmik. Kuhu selles Eestist kolm korda väiksemas riigis kindlasti minna tasub?

Esimest korda käisin Montenegros selle aasta juunis ja muidugi oli ilm suurepärane, sai palju meres ujutud. Oktoobris saab ka meres ujuda, vesi on endiselt soe, aga ilm on juba üsna heitlik – vihma, marutuuli ja äikest saab iga natukese aja tagant. Sellegipoolest on soe ja kui vahepeal päike välja tuleb, tundub täitsa nagu suvi.

Montenego on küll imepisike, aga temasse mahub kolm kliimavööndit: lõunas vahemereline, keskel mandriline ehk kontinentaalne ja põhjas alpiline. Me käisime need kõik läbi ja see oli tõesti seiklus. Kohalikud kirjeldasid meile rõõmuga oma talvepuhkuseid: päeval suusatad Põhja-Montenegros ja siis sõidad kaks tundi lõuna poole ja saad juba meres ujuda.

Meie alustasime seekord oma reisi vahemerelisest kliimast. Mis on ju täiesti loomulik, sest 0-kraadisest Eestist ära lennates tahaks tunda oma nahal midagi sooja. Ja seda me tundsimegi, sest juba lennukist välja astudes tabas meid mõnus soe ja niiske õhk. Vahemerelises Lõuna-Montenegros suvi alles käib – turistid on küll lahkunud, aga kohalikud naudivad kuuma päikesepaistet ja sumedaid õhtuid. Meie võtsime kõigepealt ette tee Herzeg Novisse, kaunisse Montenegro kuurortlinna, mis asub Tivati lennujaammast ainult mõnekümne kilomeetri kaugusel.

Herceg Novi on tuntud oma kauni rannajoone, ajalooliste vaatamisväärsuste ja rikka kultuuripärandi poolest. Linna ajalugu ulatub tagasi keskaega ning sellel on rikkalik pärand, mis kajastub mitmetes ajaloolistes ehitistes, sealhulgas kindlustes, kirikutes ja muuseumides. Üks tuntumaid vaatamisväärsusi Herzeg Novis on Forte Mare kindlus, mis ehitati 14. sajandil ja asub linna südames.

Meie saime Herzeg Novis kõike, mida ilmataadil pakkuda – päikest, vihma, tormi, äikest. Ilm vaheldus nii kiiresti, et need meist, kes vihmavarjud kaasa võtnud olid, pidid pool aega linnatuurist tegelema oma abivahendite avamise ja sulgemisega. Mulle vihm meeldib, seega ma sellest meelelahutusest osa ei võtnud.

Vaata fotosid Herzeg Novist:

Herzeg Novist lahkudes oli meil suund selge – muidugi suundusime siit Budvasse. See on see linn, mida kõik Montenegrost teavad – on see siis tõesti nii hea, nagu kõik räägivad?

Budva on üks Montenegro peamistest turismikeskustest, mis on tuntud oma kauni rannajoone, ajalooliste vaatamisväärsuste ja elava ööelu poolest.

Budva ajalugu ulatub tagasi üle 2500 aasta ja see linn on eelkõige tuntud oma imeilusa vanalinna poolest, mis on täielikult ümbritsetud linnamüürist ja kuhu saab sisse vaid paarist-kolmest väravast. Vanalinna arhitektuuris annavad tooni keskaegsed ja Vahemere stiilis hooned, siin on kitsad munakivitänavad, ajaloolised kirikud ja kindlused – sealhulgas Budva kindlus, mis pärineb 15. sajandist ja pakub suurepäraseid vaateid linna ümbritsevale maastikule ja merele.

Pole mingi ime, et Budva on selline turismimagnet, see on tõepoolest üks kaunimaid vanalinnu, mida meie seltskonna silmad näinud on.

Vaata Budva fotosid:

Kotori linnake asub Lovćeni mäe orus, Kotori lahe kõige sügavamas sopis. Linna ümbritseb Veneetsia ajal ehitatud linnamüür, seal on imeilus vanalinn ja kassid igal nurgal. Neid jätkub igasse kohvikusse ja poodi, müürijupile ja autokapotile. Siin linnas on igal nurgal ka kasside toidu- ja joogikausid ning ühel väljakul on neile ehitatud ka majakesed, et mugavamalt pereelu elada. Kotoris on isegi kassimuuseum! Sellel kõigel on ka pahupool, sest kuigi kohalikud pingutavad, et kassidel oleks võimalikult hea elu, on selge, et päris kuninga kassi elu see ei ole ja kui haigus kimbutab, pole abi nii lihtne saada. Siiski annavad kohalikud endast kõik, et kassid elaksid rõõmsat elu.

Vaata fotosid Kotorist:

Kotorist mitte eriti kaugel asuv armas Perast on väike ajalooliste kirikutega linnake, kus on Veneetsia võimu ajast alles kaunid Veneetsia villad, paleed ja tervelt 16 kirikut. Meie jalutame linna läbi soojas suvevihmas ja siis võtame suuna Gospa od Škrpjela ehk Our Lady of the Rocks tehissaarele, kus asub ilus kirik ja suurt muud ei midagi. Sel maalilisel saarel armastavad montenegrolased abielluda. Kuna kirikul ei ole kindlaksmääratud renditasu, siis annetavad paarid kirikule endale sobiva summa ning pärast laulatust annetab pruut ka oma pruudikimbu. Kirikus on sadu kuivanud pruudikimpe.

Our Lady of the Rocks saareke on populaarne turismisihtkoht, kuid meie saime tänu vihmale ja äikesele nautida veidi väiksema turistide hulgaga palistatud saart.

Vaata fotosid Perastist ja Our Lady of the Rocks saarest:

Bar on rannikulinnake Montenegro lõunaosas, mille rajasid Stari Bari elanikud, kes pidid aastal 1979 pärast suurt maavärinat viis kilomeetrit ranniku poole kolima, kuna maavärin hävitas akvedukti ja jättis linna ilma voolava veeta. Uus Bar on väga nunnu, mere- ja mäevaadetega ja rohkete kohvikutega. Seal sõime me ka oma reisi parimaid mereande — sinimerekarpe, kaheksajalga, kalmaari ja muud.

Stari Bar asub merest eemal mägedes Albaania piiri lähedal ja pärineb varakeskaja aegadest ning on tuntud oma lossi ning Ottomani perioodil ehitatud akvedukti poolest. Seal on mõnus ringi jalutada ja vaadata, kuidas kunagi inimese ehitatut loodus tagasi võtab.

Vaata fotosid uuest ja vanast Barist:

Aga... vahemerelisest kliimast on lõpuks aeg lahkuda, sest kojuminekuni pole enam palju aega ja tuleb natuke aklimatiseeruda. Meie järgmine teekond viib meid Montenegro pealinna Podgoricasse. Nüüd suundume me vahemerelisest kliimast kontinentaalsesse. Mida see tähendab? Muidugi – ainult sajab! Ja see pole mingi tibutamine, vaid oavarrest tuleb nii kasse kui koeri ja loomulikult ka pussnuge. Sellepärast tegime linnaekskursiooni jalgade asemel neljal rattal ja imetlesime vaateid bussiaknast. Võin kinnitada, et tundus ilus linn, aga pildimaterjali ma seekord tõestuseks pakkuda tõesti ei saa.

Podgoricast edasi võtame ette tee Põhja-Montenegrosse Kolašinisse, kus on juba alpiline kliima. Pole ka ime, sest Kolašin asub merepinnast üle 1000 meetri kõrgusel. Kui Montenegro vahemerelises osas oli kõik alles täiesti roheline, siis siin on imekaunis sügis – bussiaknast paistavad rohe-kolla-punastes sügisehteis puudega kaetud mäed ja kollendavad aasad, kus kappavad metsikud hobused... Olgu, metsikuid hobuseid pole tegelikult näha, küll aga lambaid ja lehmi. See 80 kilomeetrit mäest üles Podgoricast Kolašinisse on igatahes üks ütlemata ilus sõit.

Kolašin on pisike linn, kus praeguse aastaajal valitseb vaikus. Suusahooaeg pole veel alanud – kui see algab, on siin taas kajamas rõõm ja kilked. Kuid ka vaiksena – võib-olla eriti just vaiksena – on see linnake väga nunnu ja kuidagi kodune.

Meie suusahooaega ära oodata ei jõua, seepärast võtame sihiks hoopis Biogradska Gora rahvuspargi külastamise. See asub Kolašinist vaid mõne kilomeetri kaugusel ja juba pildid sügisvärvides looduspargist võtavad ahhetama. Biogradska Gora rahvuspargis asub peaaegu ainus Euroopa vihmamets, mis ümbritseb Beiogradkso järve. Ümber muidugi mäed. Rahvuspargis endas oma elu elamas kümneid looma- ja linnuliike, keda ei kohta kusagil mujal Euroopas. Rääkimata muidugi väga haruldastest taimeliikidest.

Kohale jõudes aga on nalja kui palju, sest koos meiega on parki jõudnud suur torm, mis meid bussist väljudes peaaegu õhku tõstab. Isegi minusugusele vihmavarjupõlgurile surutakse kätte vihmavari, mille eluiga jääb kahjuks lühikeseks, sest torm hävitab selle täielikult.

Vaatamata tormile saame aru, kui kaunis see rahvuspark on. Kauaks me siiski siia seekord ei jää, sest torm ei näita mingeid vaibumise märke, vaid aina kasvab.

Kolašinist rääkides ei saa mainimata jätta ka väga erilist hotelli, milles me ööbisime. Bianca Resort and Spa on tõesti teos omaette, mida võib täiesti võtta ka vaatamisväärsusena, mitte ainult öömajana. Vaata seda imeasja nende Facebookist või Instagramist!

Ma julgen soovitada minna Montenegrosse tõesti igal aastajal, siin on mõnus alati. Vahelduvad ilmastikutingimused pakuvadki just teravaid elamusi, mis jäävad kauaks meelde. Ja miks mitte puhata Montenegros nagu kohalik – sõida Kolašinisse suusatama ja pärast mõnusat mäepäeva Budvasse ujuma ja restorani. Hommikul jälle ujuma ja veidi päikesevanni, siis taas Kolašini poole teele. Vahepeatuse soovitaksin teha Skadari järve juures, mis on väga tuntud rahvuspark ja linnuvaatlusala ning Balkani suurim järv. (Me seekord ainult möödusime sellest, aga juba bussiaknast nägi põnevaid linnukolooniaid.) Pärast Skadarit edasi Kolašinisse, õhtueine restoranis ja hommikul jälle mäele. Kõlab ju nagu parim puhkus!

Reisijuhi kutsus külla National Tourism Organisation of Montenegro.